Kaljuvee põlevkivist

Elujõuline õlitööstus ongi kingitus riigile
Viimasel ajal on põlevkivi taas kirgi kütnud, põlevkiviteemadel on ajakirjanduses jälle sõnasõjaks läinud.
Ja mitte asjata, sest meie pruun kuld on väärt miljardeid raha. Ja küsimus pole ainult rahas,
vaid ka suhtumises ja selles kui säästlikult ja targalt me oma põhilise maavaraga ümber käia oskame Advokaadibüroo Lawin ütleb sõnaselgelt,
et Eesti Energia ei täida Euroopa Liidu konkurentsiseadust, sest põlevkivitootja peab olema
sõltumatu ettevõte. Ja selle eest ootab Eestit suur rahatrahv.

Majanduse juhid ja vastutustunne
Majandusminister Juhan Parts oskab aga selle peale 8. novembri Postimehes öelda vaid,
et teema tõstatamine sellise nurga alt on jabur.
No ei ole jabur. Teema, et Eesti Energia harrastab põlevkiviturul vääritut konkurentsi,
on juba pikka aega üleval olnud.
Ja see on Eestile juba ka miljardeid kroone maksma läinud.
Parts ütleb selles intervjuus veel, et vanasti olid Eesti Põlevkivil väga head lepingud põlevkiviostjatega.
Ma ei hakka seda lähemalt kirjeldama, aga küsige, kui palju riiklik ettevõte sellega tulu kaotas.

Vaat see on jabur jutt. Pealegi omast ajast välja rebitud. Üle kümne aasta tagasi oli riik väga keerulises olukorras.
Nafta hind oli siis 6-7 korda madalam kui täna.
Saatuse tahtel aga olid tol ajal tüüri juures õiged mehed. Näiteks majandusminister Jaak Leimanil oli ka majandusharidus.
Ja peale kõige muu olid nii Leiman kui ka Eesti Põlevkivi juhid Väino Viilup ja Mati Jostov
vastutustundega mehed.
Neil jätkus mõistust ja riigimehelikkust ajada asju nii, et ellu jäid mitmed põlevkiviõli tootvad firmad.
Kui Parts ja Liive oleks tollal võimul olnud, oleks meie õlitööstusest tänaseks vaid ahervaremed järel.
Näiteks nii VKG kui ka Kiviõli Keemiatööstus töötasid aastaid vaid ellujäämise piiril.
Ja kindlasti tehti õige otsus, et tollal loodi tingimused, mis võimaldasid neil kahel põlevkiviõli tehasel ellu jääda.
Näiteks ostis majandusministeerium VKG-lt riigireservi tarvis põlevkiviõli.
Eesti Põlevkivi aga küsis neilt ettevõtetelt tooraine eest normaalset hinda, mis võimaldas õlitööstusel ellu jääda ja oma edasisse arengusse investeerida.
Praeguseid majandusjuhte iseloomustab aga julm arvestamine vaid tänase võimalikult suure kasumiga, arvestamata, mida see lühinägelikkus tulevikus kaasa toob.

Järelaitamistund majandusministrile.
Minu meelest on tänastel otsustajatel üldse põlevkivist vale arusaam.
Majandusminister ei saa ilmselt tänagi aru, mis vahe on põlevkivil ja põlevkivil.
Tavakodanikule on andestatav kui tema jaoks ongi kõik üks põlevkivi ja vahel läheb see veel kivisöega sassigi.
Aga majanduse juhid peaksid ikkagi teadma, et enne kui meie pruunist kullast saab õli või ta jõuab elektrijaamade kateldesse,
läbivad erinevate kaeveväljade põlevkivikogused erinevaid väljamis-, rikastamis- ja transpordiskeeme.
Kõige lihtsam on olukord ida väljal (Narva, Sirgala ja Viivikonna kaeveväljad),
kus kasutatakse põlevkivi kihilist väljamist kas kombaini või kobestite ja ekskavaatoritega.
Seal on põlevkivi vahel paas, mis eraldatakse kihina kaevandamistööde käigus.
Allmaakaevandustes aga toimib tehnoloogia, kus põlevkivi väljatakse koos paekiviga, seejärel mäemass purustatakse ja sõelutakse.
Niinimetatud rikastamise käigus eraldatakse põlevkivi paekivist.
Tulemusena tekib eri suuruse ja kalorsusega põlevkivi, kus suurematükiline ja kalorsusega põlevkivi saadetakse keemiatööstusele,
peenem põlevkivi läheb aga elektrijaamade ahju.
Sarnaselt allmaakaevandustega toimub põlevkivi kaevandamine ja rikastamine Aidu karjääris.
Vahe Narva karjääris kasutatava tehnoloogiaga seisneb selles, et Aidus tuuakse rikastusvabrikusse kogu põlevkivi kiht koos paega,
mis siis eraldatakse ja viiakse tagasi karjääri, osaliselt toodetakse sellest paekivist ka killustikku.

Erinevad karjäärid ja kaevandused on juba nende käivitamisel planeeritud vastavalt tarbijate vajadustele.
Juba sai räägitud õlitööstuse ja elektrijaamade erinevatest vajadustest.
Lisaks on põlevkivitööstuses oluline veel transpordivajadus.
Kui näiteks täna räägitakse, et Kiviõli Keemiatööstus võib kogu oma põlevkivi osta EE Kaevandustelt, siis see kindlasti pole õige jutt.
Kui näiteks Kiviõli keemiatööstus on sunnitud kivi vedama Estonia kaevandusest hinnaga 300 krooni tonn,
siis lisandub siia veel tohutu hind autotranspordi eest.
Edasi-tagasi tuleb üks reis kaugelt üle 100 km. See tähendab, et sellisel moel põlevkiviõli tootmine on ettevõttele kahjumlik.
Iseküsimus on ka, mis saab selliste raskevedude puhul maanteedest.

Tegelik eesmärk.
Tulles tagasi veelkord selle juurde, kuidas õlitöösturid nautisid Eesti Põlevkivi odavat hinda, ütlen, et see on kuritahtlik jutt.
Eesti Põlevkivi müüs omal ajal kõiki põlevkivi fraktsioone vähemalt omahinna eest.
Suuremate fraktsioonide eest pole põlevkivitootja kunagi peale maksnud ega kingitusi kellelegi teinud.
Kingitus on tegelikult see, et meil on õlitööstused olemas ja tuhanded inimesed saavad tööd.
Tänane seis ongi selles mõttes nukker, kus üks samuti õliturul tegutsev ettevõte omab monopoolset seisu põlevkiviturul
ja seda ära kasutades tahab teised õlitööstused lihtsalt välja suretada, püüdes seda tegevust varjata kaunisõnaliste juttudega ettevõtlusest ja konkurentsist.

Iseseisvale Eesti Põlevkivile pole alternatiivi.
Ma saan aru Eesti Energia kaevanduste juhtidest, kes usinate käsutäitjatena truult Eesti Energiat teenivad ja tänast seisu õigustavad,
ent ma ei saa aru majandus ja kommunkatsuiooniministrist Juhan Partsist, kes peaks vastutama kogu Eesti energeetilise heaolu eest,
ent lööb täna kulpi EE juhtide ees ja ei üritagi olukorda muuta. See on arusaamatu ja jabur.
Ja kui te mind kui poliitikut ei usu, siis uskuge teadlasi, kes ütlevad samuti, et ainus variant on iseseisev Eesti Põlevkivi.
Sest meie kõigi eesmärk peaks ikkagi olema konkurentsivõimelise hinnaga kodumaise energiatööstuse säilitamine ja edasiarendamine.

Lembit Kaljuvee,
Riigikogu liige