Sõna on võtnud inimesed, kes pidid ööpäev ja veidi kauemgi lumetormis autodes ja bussides istuma, samuti ajakirjanikud, kohaliku võimu esindajad, päästjad.
Ka siseminister on sel teemal esinenud nii oma blogis kui teisteski infokanalites.
Ise elan Padaorust 30 km kaugusel ja olin olukorraga võrdlemisi hästi kursis, sest oma poeg oli saaniga hädalistel abiks.
Meenus aastatagune olukord kui Kalmakülas Poola gaasiauto kraavi sõitis ja ülimalt ohtlik olukord tekkis. 30-tonnise auto kraavist väljatõmbamiseks kulus 23 tundi.
Tegelikult oleks auto kraavist välja saanud tõsta 3 tunniga - 20 tundi tegeldi igasugu kooskõlastamistega.
Inimesed aeti oma kodudest sadade kaupa välja, korraldati transporti ümber ja mängiti arusaamatuid mänge.
Hiljem kui Riigikogu infotunnis siseminister Pomerantsi saamatu juhtimise pärast küsitlesin, oli vastuseks kergelt irooniline: „Tark ei torma“.
Ja nüüd, kui inimesed olid Padaoru kandis tõsises hädas, oli minister Pomerantsi sõnul tema ainus viga see, et ta ei suutnud tormi ära hoida.
Aga esimese 14 tunni jooksul ei tehtud Padaorus mitte midagi. Mittemidagi tegemine tuleb kirjutada paraku meie valitsuse arvele.
Alates reede lõunast kui reaalset tegutsemist alustati, töötasid tublilt nii päästjad kui sõjaväelased, nii teetöölised kui kohalikud omavalitsused ja kõik need, kes appi tõttasid.
Aga valitsusele paneks selle olukorra lahendamise eest hindeks selge „kahe“.
Miks ma sellest nii karmides toonides räägin?
Aga mul on kogemus, kus samasugune olukord lahendati seitsme tunniga. 1987. aastal oli Padaorus samasugune võimas torm ja lund ei olnud sugugi vähem.
Kohale saabus ka tollane kriisikomisjoni esimees Peeter Palu, kes töid kohapeal juhtis.
Ja kuigi tollast tehnikat ei anna tänasega võrrelda, kasutati seda efektiivselt. Ja sidevahendid olid siis teadagi millised.
Ometi lahendati kriisiolukord kiiresti. Seda tänu õigeaegsele ja pädevale juhtimisele.
Eelmise nädala kriisiolukorras just seda viimast ei jätkunud. Sest tehnikat ja inimesi oli ju võtta küll.
Tuleb veel mainida, et paljugi ressursse jäi kasutamata.
Valitsus ei pöördunud isegi mitte suurte kaevandusfirmade poole, kus teatavasti on piisavalt võimsat tehnikat säärastes olukordades kasutamiseks.
Valitsusele soovitan edaspidi neid olukordi väga tõsiselt võtta, mitte kogu jõudu kulutada PR-ile, et end üldsuse ees uhtaks pesta.
Hädaolukorras viibivad inimesed pole paraku katsejänesed, kelle peal eksperimente teha.
Sellistes kriisiolukordades on kõige tähtsam kiirus, et ära hoida inimohvreid.
Lembit Kaljuvee
Riigikogu liige
No comments:
Post a Comment