Mina oma perega.
Lembit Kaljuvee
22 February, 2011
16 December, 2010
Teede seisukorra parandamiseks tuleb tagada ka piisav rahastus
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts avaldas teisipäeval arvamust, et nõudeid teede seisukorrale tuleks tõsta.
Keskerakond on pidevalt rõhutanud, et teede seisukorda tuleb parandada, kuid küsimus ei ole nõuetes vaid rahastuses.
Kahjuks ei piisa ainult nõuete karmistamisest, vaid tuleb ka suurendada teedehoiuks ettenähtud rahastust.
2011. aasta riigieelarves on kohalike teede hoiuks kavandatud riigieelarvelisi eraldisi 198 miljonit krooni,
mis moodustab 5% riigieelarves kavandatud kütuseaktsiisi laekumisest.
Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on kütuseaktsiisist vaid 5% eraldamine kohalike teede korrastamiseks häbematult vähe.
Lumerohke talve ning teede alarahastuse tulemusena ei jätku omavalitsustel raha suvisteks teeremontideks.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium peab tõstma selle küsimuses valitsuses ja leidma täiendavaid rahastamise võimalusi.
Keskerakond on pidevalt rõhutanud, et teede seisukorda tuleb parandada, kuid küsimus ei ole nõuetes vaid rahastuses.
Kahjuks ei piisa ainult nõuete karmistamisest, vaid tuleb ka suurendada teedehoiuks ettenähtud rahastust.
2011. aasta riigieelarves on kohalike teede hoiuks kavandatud riigieelarvelisi eraldisi 198 miljonit krooni,
mis moodustab 5% riigieelarves kavandatud kütuseaktsiisi laekumisest.
Võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on kütuseaktsiisist vaid 5% eraldamine kohalike teede korrastamiseks häbematult vähe.
Lumerohke talve ning teede alarahastuse tulemusena ei jätku omavalitsustel raha suvisteks teeremontideks.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium peab tõstma selle küsimuses valitsuses ja leidma täiendavaid rahastamise võimalusi.
15 December, 2010
Vigadest võiks ju õppida
Sellest, mis toimus möödunud nädalal Padaorus, Lääne- ja Ida-Virumaa piiril, on ajakirjanduses väga palju juttu olnud ja paljud on saanud oma arvamust avaldada.
Sõna on võtnud inimesed, kes pidid ööpäev ja veidi kauemgi lumetormis autodes ja bussides istuma, samuti ajakirjanikud, kohaliku võimu esindajad, päästjad.
Ka siseminister on sel teemal esinenud nii oma blogis kui teisteski infokanalites.
Ise elan Padaorust 30 km kaugusel ja olin olukorraga võrdlemisi hästi kursis, sest oma poeg oli saaniga hädalistel abiks.
Meenus aastatagune olukord kui Kalmakülas Poola gaasiauto kraavi sõitis ja ülimalt ohtlik olukord tekkis. 30-tonnise auto kraavist väljatõmbamiseks kulus 23 tundi.
Tegelikult oleks auto kraavist välja saanud tõsta 3 tunniga - 20 tundi tegeldi igasugu kooskõlastamistega.
Inimesed aeti oma kodudest sadade kaupa välja, korraldati transporti ümber ja mängiti arusaamatuid mänge.
Hiljem kui Riigikogu infotunnis siseminister Pomerantsi saamatu juhtimise pärast küsitlesin, oli vastuseks kergelt irooniline: „Tark ei torma“.
Ja nüüd, kui inimesed olid Padaoru kandis tõsises hädas, oli minister Pomerantsi sõnul tema ainus viga see, et ta ei suutnud tormi ära hoida.
Aga esimese 14 tunni jooksul ei tehtud Padaorus mitte midagi. Mittemidagi tegemine tuleb kirjutada paraku meie valitsuse arvele.
Alates reede lõunast kui reaalset tegutsemist alustati, töötasid tublilt nii päästjad kui sõjaväelased, nii teetöölised kui kohalikud omavalitsused ja kõik need, kes appi tõttasid.
Aga valitsusele paneks selle olukorra lahendamise eest hindeks selge „kahe“.
Miks ma sellest nii karmides toonides räägin?
Aga mul on kogemus, kus samasugune olukord lahendati seitsme tunniga. 1987. aastal oli Padaorus samasugune võimas torm ja lund ei olnud sugugi vähem.
Kohale saabus ka tollane kriisikomisjoni esimees Peeter Palu, kes töid kohapeal juhtis.
Ja kuigi tollast tehnikat ei anna tänasega võrrelda, kasutati seda efektiivselt. Ja sidevahendid olid siis teadagi millised.
Ometi lahendati kriisiolukord kiiresti. Seda tänu õigeaegsele ja pädevale juhtimisele.
Eelmise nädala kriisiolukorras just seda viimast ei jätkunud. Sest tehnikat ja inimesi oli ju võtta küll.
Tuleb veel mainida, et paljugi ressursse jäi kasutamata.
Valitsus ei pöördunud isegi mitte suurte kaevandusfirmade poole, kus teatavasti on piisavalt võimsat tehnikat säärastes olukordades kasutamiseks.
Valitsusele soovitan edaspidi neid olukordi väga tõsiselt võtta, mitte kogu jõudu kulutada PR-ile, et end üldsuse ees uhtaks pesta.
Hädaolukorras viibivad inimesed pole paraku katsejänesed, kelle peal eksperimente teha.
Sellistes kriisiolukordades on kõige tähtsam kiirus, et ära hoida inimohvreid.
Lembit Kaljuvee
Riigikogu liige
Sõna on võtnud inimesed, kes pidid ööpäev ja veidi kauemgi lumetormis autodes ja bussides istuma, samuti ajakirjanikud, kohaliku võimu esindajad, päästjad.
Ka siseminister on sel teemal esinenud nii oma blogis kui teisteski infokanalites.
Ise elan Padaorust 30 km kaugusel ja olin olukorraga võrdlemisi hästi kursis, sest oma poeg oli saaniga hädalistel abiks.
Meenus aastatagune olukord kui Kalmakülas Poola gaasiauto kraavi sõitis ja ülimalt ohtlik olukord tekkis. 30-tonnise auto kraavist väljatõmbamiseks kulus 23 tundi.
Tegelikult oleks auto kraavist välja saanud tõsta 3 tunniga - 20 tundi tegeldi igasugu kooskõlastamistega.
Inimesed aeti oma kodudest sadade kaupa välja, korraldati transporti ümber ja mängiti arusaamatuid mänge.
Hiljem kui Riigikogu infotunnis siseminister Pomerantsi saamatu juhtimise pärast küsitlesin, oli vastuseks kergelt irooniline: „Tark ei torma“.
Ja nüüd, kui inimesed olid Padaoru kandis tõsises hädas, oli minister Pomerantsi sõnul tema ainus viga see, et ta ei suutnud tormi ära hoida.
Aga esimese 14 tunni jooksul ei tehtud Padaorus mitte midagi. Mittemidagi tegemine tuleb kirjutada paraku meie valitsuse arvele.
Alates reede lõunast kui reaalset tegutsemist alustati, töötasid tublilt nii päästjad kui sõjaväelased, nii teetöölised kui kohalikud omavalitsused ja kõik need, kes appi tõttasid.
Aga valitsusele paneks selle olukorra lahendamise eest hindeks selge „kahe“.
Miks ma sellest nii karmides toonides räägin?
Aga mul on kogemus, kus samasugune olukord lahendati seitsme tunniga. 1987. aastal oli Padaorus samasugune võimas torm ja lund ei olnud sugugi vähem.
Kohale saabus ka tollane kriisikomisjoni esimees Peeter Palu, kes töid kohapeal juhtis.
Ja kuigi tollast tehnikat ei anna tänasega võrrelda, kasutati seda efektiivselt. Ja sidevahendid olid siis teadagi millised.
Ometi lahendati kriisiolukord kiiresti. Seda tänu õigeaegsele ja pädevale juhtimisele.
Eelmise nädala kriisiolukorras just seda viimast ei jätkunud. Sest tehnikat ja inimesi oli ju võtta küll.
Tuleb veel mainida, et paljugi ressursse jäi kasutamata.
Valitsus ei pöördunud isegi mitte suurte kaevandusfirmade poole, kus teatavasti on piisavalt võimsat tehnikat säärastes olukordades kasutamiseks.
Valitsusele soovitan edaspidi neid olukordi väga tõsiselt võtta, mitte kogu jõudu kulutada PR-ile, et end üldsuse ees uhtaks pesta.
Hädaolukorras viibivad inimesed pole paraku katsejänesed, kelle peal eksperimente teha.
Sellistes kriisiolukordades on kõige tähtsam kiirus, et ära hoida inimohvreid.
Lembit Kaljuvee
Riigikogu liige
Kuidas elustada närbuvat taime?
Seda, et valimised lähenevad on tunda. Rünnakule on asunud reformierakondlased.
Ühes hiljutises raadiosaates ründas Reformierakonda kuuluv eurosaadik Kristiina Ojuland teravalt
just keskerakonda, väites et keskerakondlaste juhtimise all
on vähendatud Ida-Virumaal iseseisva toimetuleku võimalusi ja takistatud regionaalarengut.
Paistab, et Ojuland on Brüsselis Eesti elust täiesti võõrdunud ja unustanud sellegi,
millised erakonnad hetkel valitsuskoalitsiooni kuuluvad.
Tegelikult on just Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni poolt aetav poliitika viinud kogu Eesti-,
rääkimata Ida-Virumaast, maaelu hääbumiseni ning regionaalarengu täielikku ummikseisu.
Kohalike omavalitsuste süüdistamine just tänasesse valitsuskoalitsiooni kuulujate poolt
on äärmiselt alatu ja silmakirjalik tegu.
Küsime siis, millal taastatakse kohalike omavalitsuste tulubaas?
Raha ära võtta ja ülesandeid juurde anda osatakse, aga omavalitsuste toetamisest ja tugevdamisest
pole Reformierakonna poliitika juures juttugi.
Kui rääkida täpsemalt meie maakonnast, Ida-Virumaast, siis siin torkavad tervavalt silma valitsuse vead.
Kõige lihtsam näide on võtta energeetikast, kus küll palju räägitakse, aga sisuliselt midagi ei tehta.
Kus on elektrijaama uued energiablokid? Sama lugu on Nordstreami gaasijuhtmega.
Teised riigid nägid selle kasutegurit, aga meie valitsus ajas vägisi raha Eestist ja ka Ida-Virumaalt minema.
Veel kannatab sellise poliitika tõttu Sillamäe sadam, mis on jäänud ilma nii transiidist kui ka investeeringutest.
Ida-Virumaa, mis oli veel 4-5 aastat tagasi teel arengule,
närbub täna tänu just valitsuse valeotsustele justkui kastmata jäänud taim.
Taas oleks vaja turgutada Ida-Virumaa tööstust, mis arenedes paneb vohama ka kõik muu.
Mäletate, mis oli Ida-Virumaa muutuste veduriks 10 aastat tagasi?
Selleks oli Eesti Põlevkivi kiire muutumine ja areng. Just sealt,
Eesti Põlevkivi iseseisvaks muutmisest ja talle oma nime tagasi andmisest tuleks alustada ka täna.
Lembit Kaljuvee, Riigikogu liige
Ühes hiljutises raadiosaates ründas Reformierakonda kuuluv eurosaadik Kristiina Ojuland teravalt
just keskerakonda, väites et keskerakondlaste juhtimise all
on vähendatud Ida-Virumaal iseseisva toimetuleku võimalusi ja takistatud regionaalarengut.
Paistab, et Ojuland on Brüsselis Eesti elust täiesti võõrdunud ja unustanud sellegi,
millised erakonnad hetkel valitsuskoalitsiooni kuuluvad.
Tegelikult on just Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni poolt aetav poliitika viinud kogu Eesti-,
rääkimata Ida-Virumaast, maaelu hääbumiseni ning regionaalarengu täielikku ummikseisu.
Kohalike omavalitsuste süüdistamine just tänasesse valitsuskoalitsiooni kuulujate poolt
on äärmiselt alatu ja silmakirjalik tegu.
Küsime siis, millal taastatakse kohalike omavalitsuste tulubaas?
Raha ära võtta ja ülesandeid juurde anda osatakse, aga omavalitsuste toetamisest ja tugevdamisest
pole Reformierakonna poliitika juures juttugi.
Kui rääkida täpsemalt meie maakonnast, Ida-Virumaast, siis siin torkavad tervavalt silma valitsuse vead.
Kõige lihtsam näide on võtta energeetikast, kus küll palju räägitakse, aga sisuliselt midagi ei tehta.
Kus on elektrijaama uued energiablokid? Sama lugu on Nordstreami gaasijuhtmega.
Teised riigid nägid selle kasutegurit, aga meie valitsus ajas vägisi raha Eestist ja ka Ida-Virumaalt minema.
Veel kannatab sellise poliitika tõttu Sillamäe sadam, mis on jäänud ilma nii transiidist kui ka investeeringutest.
Ida-Virumaa, mis oli veel 4-5 aastat tagasi teel arengule,
närbub täna tänu just valitsuse valeotsustele justkui kastmata jäänud taim.
Taas oleks vaja turgutada Ida-Virumaa tööstust, mis arenedes paneb vohama ka kõik muu.
Mäletate, mis oli Ida-Virumaa muutuste veduriks 10 aastat tagasi?
Selleks oli Eesti Põlevkivi kiire muutumine ja areng. Just sealt,
Eesti Põlevkivi iseseisvaks muutmisest ja talle oma nime tagasi andmisest tuleks alustada ka täna.
Lembit Kaljuvee, Riigikogu liige
16 November, 2010
Kaljuvee põlevkivist
Elujõuline õlitööstus ongi kingitus riigile
Viimasel ajal on põlevkivi taas kirgi kütnud, põlevkiviteemadel on ajakirjanduses jälle sõnasõjaks läinud.
Ja mitte asjata, sest meie pruun kuld on väärt miljardeid raha. Ja küsimus pole ainult rahas,
vaid ka suhtumises ja selles kui säästlikult ja targalt me oma põhilise maavaraga ümber käia oskame Advokaadibüroo Lawin ütleb sõnaselgelt,
et Eesti Energia ei täida Euroopa Liidu konkurentsiseadust, sest põlevkivitootja peab olema
sõltumatu ettevõte. Ja selle eest ootab Eestit suur rahatrahv.
Majanduse juhid ja vastutustunne
Majandusminister Juhan Parts oskab aga selle peale 8. novembri Postimehes öelda vaid,
et teema tõstatamine sellise nurga alt on jabur.
No ei ole jabur. Teema, et Eesti Energia harrastab põlevkiviturul vääritut konkurentsi,
on juba pikka aega üleval olnud.
Ja see on Eestile juba ka miljardeid kroone maksma läinud.
Parts ütleb selles intervjuus veel, et vanasti olid Eesti Põlevkivil väga head lepingud põlevkiviostjatega.
Ma ei hakka seda lähemalt kirjeldama, aga küsige, kui palju riiklik ettevõte sellega tulu kaotas.
Vaat see on jabur jutt. Pealegi omast ajast välja rebitud. Üle kümne aasta tagasi oli riik väga keerulises olukorras.
Nafta hind oli siis 6-7 korda madalam kui täna.
Saatuse tahtel aga olid tol ajal tüüri juures õiged mehed. Näiteks majandusminister Jaak Leimanil oli ka majandusharidus.
Ja peale kõige muu olid nii Leiman kui ka Eesti Põlevkivi juhid Väino Viilup ja Mati Jostov
vastutustundega mehed.
Neil jätkus mõistust ja riigimehelikkust ajada asju nii, et ellu jäid mitmed põlevkiviõli tootvad firmad.
Kui Parts ja Liive oleks tollal võimul olnud, oleks meie õlitööstusest tänaseks vaid ahervaremed järel.
Näiteks nii VKG kui ka Kiviõli Keemiatööstus töötasid aastaid vaid ellujäämise piiril.
Ja kindlasti tehti õige otsus, et tollal loodi tingimused, mis võimaldasid neil kahel põlevkiviõli tehasel ellu jääda.
Näiteks ostis majandusministeerium VKG-lt riigireservi tarvis põlevkiviõli.
Eesti Põlevkivi aga küsis neilt ettevõtetelt tooraine eest normaalset hinda, mis võimaldas õlitööstusel ellu jääda ja oma edasisse arengusse investeerida.
Praeguseid majandusjuhte iseloomustab aga julm arvestamine vaid tänase võimalikult suure kasumiga, arvestamata, mida see lühinägelikkus tulevikus kaasa toob.
Järelaitamistund majandusministrile.
Minu meelest on tänastel otsustajatel üldse põlevkivist vale arusaam.
Majandusminister ei saa ilmselt tänagi aru, mis vahe on põlevkivil ja põlevkivil.
Tavakodanikule on andestatav kui tema jaoks ongi kõik üks põlevkivi ja vahel läheb see veel kivisöega sassigi.
Aga majanduse juhid peaksid ikkagi teadma, et enne kui meie pruunist kullast saab õli või ta jõuab elektrijaamade kateldesse,
läbivad erinevate kaeveväljade põlevkivikogused erinevaid väljamis-, rikastamis- ja transpordiskeeme.
Kõige lihtsam on olukord ida väljal (Narva, Sirgala ja Viivikonna kaeveväljad),
kus kasutatakse põlevkivi kihilist väljamist kas kombaini või kobestite ja ekskavaatoritega.
Seal on põlevkivi vahel paas, mis eraldatakse kihina kaevandamistööde käigus.
Allmaakaevandustes aga toimib tehnoloogia, kus põlevkivi väljatakse koos paekiviga, seejärel mäemass purustatakse ja sõelutakse.
Niinimetatud rikastamise käigus eraldatakse põlevkivi paekivist.
Tulemusena tekib eri suuruse ja kalorsusega põlevkivi, kus suurematükiline ja kalorsusega põlevkivi saadetakse keemiatööstusele,
peenem põlevkivi läheb aga elektrijaamade ahju.
Sarnaselt allmaakaevandustega toimub põlevkivi kaevandamine ja rikastamine Aidu karjääris.
Vahe Narva karjääris kasutatava tehnoloogiaga seisneb selles, et Aidus tuuakse rikastusvabrikusse kogu põlevkivi kiht koos paega,
mis siis eraldatakse ja viiakse tagasi karjääri, osaliselt toodetakse sellest paekivist ka killustikku.
Erinevad karjäärid ja kaevandused on juba nende käivitamisel planeeritud vastavalt tarbijate vajadustele.
Juba sai räägitud õlitööstuse ja elektrijaamade erinevatest vajadustest.
Lisaks on põlevkivitööstuses oluline veel transpordivajadus.
Kui näiteks täna räägitakse, et Kiviõli Keemiatööstus võib kogu oma põlevkivi osta EE Kaevandustelt, siis see kindlasti pole õige jutt.
Kui näiteks Kiviõli keemiatööstus on sunnitud kivi vedama Estonia kaevandusest hinnaga 300 krooni tonn,
siis lisandub siia veel tohutu hind autotranspordi eest.
Edasi-tagasi tuleb üks reis kaugelt üle 100 km. See tähendab, et sellisel moel põlevkiviõli tootmine on ettevõttele kahjumlik.
Iseküsimus on ka, mis saab selliste raskevedude puhul maanteedest.
Tegelik eesmärk.
Tulles tagasi veelkord selle juurde, kuidas õlitöösturid nautisid Eesti Põlevkivi odavat hinda, ütlen, et see on kuritahtlik jutt.
Eesti Põlevkivi müüs omal ajal kõiki põlevkivi fraktsioone vähemalt omahinna eest.
Suuremate fraktsioonide eest pole põlevkivitootja kunagi peale maksnud ega kingitusi kellelegi teinud.
Kingitus on tegelikult see, et meil on õlitööstused olemas ja tuhanded inimesed saavad tööd.
Tänane seis ongi selles mõttes nukker, kus üks samuti õliturul tegutsev ettevõte omab monopoolset seisu põlevkiviturul
ja seda ära kasutades tahab teised õlitööstused lihtsalt välja suretada, püüdes seda tegevust varjata kaunisõnaliste juttudega ettevõtlusest ja konkurentsist.
Iseseisvale Eesti Põlevkivile pole alternatiivi.
Ma saan aru Eesti Energia kaevanduste juhtidest, kes usinate käsutäitjatena truult Eesti Energiat teenivad ja tänast seisu õigustavad,
ent ma ei saa aru majandus ja kommunkatsuiooniministrist Juhan Partsist, kes peaks vastutama kogu Eesti energeetilise heaolu eest,
ent lööb täna kulpi EE juhtide ees ja ei üritagi olukorda muuta. See on arusaamatu ja jabur.
Ja kui te mind kui poliitikut ei usu, siis uskuge teadlasi, kes ütlevad samuti, et ainus variant on iseseisev Eesti Põlevkivi.
Sest meie kõigi eesmärk peaks ikkagi olema konkurentsivõimelise hinnaga kodumaise energiatööstuse säilitamine ja edasiarendamine.
Lembit Kaljuvee,
Riigikogu liige
Viimasel ajal on põlevkivi taas kirgi kütnud, põlevkiviteemadel on ajakirjanduses jälle sõnasõjaks läinud.
Ja mitte asjata, sest meie pruun kuld on väärt miljardeid raha. Ja küsimus pole ainult rahas,
vaid ka suhtumises ja selles kui säästlikult ja targalt me oma põhilise maavaraga ümber käia oskame Advokaadibüroo Lawin ütleb sõnaselgelt,
et Eesti Energia ei täida Euroopa Liidu konkurentsiseadust, sest põlevkivitootja peab olema
sõltumatu ettevõte. Ja selle eest ootab Eestit suur rahatrahv.
Majanduse juhid ja vastutustunne
Majandusminister Juhan Parts oskab aga selle peale 8. novembri Postimehes öelda vaid,
et teema tõstatamine sellise nurga alt on jabur.
No ei ole jabur. Teema, et Eesti Energia harrastab põlevkiviturul vääritut konkurentsi,
on juba pikka aega üleval olnud.
Ja see on Eestile juba ka miljardeid kroone maksma läinud.
Parts ütleb selles intervjuus veel, et vanasti olid Eesti Põlevkivil väga head lepingud põlevkiviostjatega.
Ma ei hakka seda lähemalt kirjeldama, aga küsige, kui palju riiklik ettevõte sellega tulu kaotas.
Vaat see on jabur jutt. Pealegi omast ajast välja rebitud. Üle kümne aasta tagasi oli riik väga keerulises olukorras.
Nafta hind oli siis 6-7 korda madalam kui täna.
Saatuse tahtel aga olid tol ajal tüüri juures õiged mehed. Näiteks majandusminister Jaak Leimanil oli ka majandusharidus.
Ja peale kõige muu olid nii Leiman kui ka Eesti Põlevkivi juhid Väino Viilup ja Mati Jostov
vastutustundega mehed.
Neil jätkus mõistust ja riigimehelikkust ajada asju nii, et ellu jäid mitmed põlevkiviõli tootvad firmad.
Kui Parts ja Liive oleks tollal võimul olnud, oleks meie õlitööstusest tänaseks vaid ahervaremed järel.
Näiteks nii VKG kui ka Kiviõli Keemiatööstus töötasid aastaid vaid ellujäämise piiril.
Ja kindlasti tehti õige otsus, et tollal loodi tingimused, mis võimaldasid neil kahel põlevkiviõli tehasel ellu jääda.
Näiteks ostis majandusministeerium VKG-lt riigireservi tarvis põlevkiviõli.
Eesti Põlevkivi aga küsis neilt ettevõtetelt tooraine eest normaalset hinda, mis võimaldas õlitööstusel ellu jääda ja oma edasisse arengusse investeerida.
Praeguseid majandusjuhte iseloomustab aga julm arvestamine vaid tänase võimalikult suure kasumiga, arvestamata, mida see lühinägelikkus tulevikus kaasa toob.
Järelaitamistund majandusministrile.
Minu meelest on tänastel otsustajatel üldse põlevkivist vale arusaam.
Majandusminister ei saa ilmselt tänagi aru, mis vahe on põlevkivil ja põlevkivil.
Tavakodanikule on andestatav kui tema jaoks ongi kõik üks põlevkivi ja vahel läheb see veel kivisöega sassigi.
Aga majanduse juhid peaksid ikkagi teadma, et enne kui meie pruunist kullast saab õli või ta jõuab elektrijaamade kateldesse,
läbivad erinevate kaeveväljade põlevkivikogused erinevaid väljamis-, rikastamis- ja transpordiskeeme.
Kõige lihtsam on olukord ida väljal (Narva, Sirgala ja Viivikonna kaeveväljad),
kus kasutatakse põlevkivi kihilist väljamist kas kombaini või kobestite ja ekskavaatoritega.
Seal on põlevkivi vahel paas, mis eraldatakse kihina kaevandamistööde käigus.
Allmaakaevandustes aga toimib tehnoloogia, kus põlevkivi väljatakse koos paekiviga, seejärel mäemass purustatakse ja sõelutakse.
Niinimetatud rikastamise käigus eraldatakse põlevkivi paekivist.
Tulemusena tekib eri suuruse ja kalorsusega põlevkivi, kus suurematükiline ja kalorsusega põlevkivi saadetakse keemiatööstusele,
peenem põlevkivi läheb aga elektrijaamade ahju.
Sarnaselt allmaakaevandustega toimub põlevkivi kaevandamine ja rikastamine Aidu karjääris.
Vahe Narva karjääris kasutatava tehnoloogiaga seisneb selles, et Aidus tuuakse rikastusvabrikusse kogu põlevkivi kiht koos paega,
mis siis eraldatakse ja viiakse tagasi karjääri, osaliselt toodetakse sellest paekivist ka killustikku.
Erinevad karjäärid ja kaevandused on juba nende käivitamisel planeeritud vastavalt tarbijate vajadustele.
Juba sai räägitud õlitööstuse ja elektrijaamade erinevatest vajadustest.
Lisaks on põlevkivitööstuses oluline veel transpordivajadus.
Kui näiteks täna räägitakse, et Kiviõli Keemiatööstus võib kogu oma põlevkivi osta EE Kaevandustelt, siis see kindlasti pole õige jutt.
Kui näiteks Kiviõli keemiatööstus on sunnitud kivi vedama Estonia kaevandusest hinnaga 300 krooni tonn,
siis lisandub siia veel tohutu hind autotranspordi eest.
Edasi-tagasi tuleb üks reis kaugelt üle 100 km. See tähendab, et sellisel moel põlevkiviõli tootmine on ettevõttele kahjumlik.
Iseküsimus on ka, mis saab selliste raskevedude puhul maanteedest.
Tegelik eesmärk.
Tulles tagasi veelkord selle juurde, kuidas õlitöösturid nautisid Eesti Põlevkivi odavat hinda, ütlen, et see on kuritahtlik jutt.
Eesti Põlevkivi müüs omal ajal kõiki põlevkivi fraktsioone vähemalt omahinna eest.
Suuremate fraktsioonide eest pole põlevkivitootja kunagi peale maksnud ega kingitusi kellelegi teinud.
Kingitus on tegelikult see, et meil on õlitööstused olemas ja tuhanded inimesed saavad tööd.
Tänane seis ongi selles mõttes nukker, kus üks samuti õliturul tegutsev ettevõte omab monopoolset seisu põlevkiviturul
ja seda ära kasutades tahab teised õlitööstused lihtsalt välja suretada, püüdes seda tegevust varjata kaunisõnaliste juttudega ettevõtlusest ja konkurentsist.
Iseseisvale Eesti Põlevkivile pole alternatiivi.
Ma saan aru Eesti Energia kaevanduste juhtidest, kes usinate käsutäitjatena truult Eesti Energiat teenivad ja tänast seisu õigustavad,
ent ma ei saa aru majandus ja kommunkatsuiooniministrist Juhan Partsist, kes peaks vastutama kogu Eesti energeetilise heaolu eest,
ent lööb täna kulpi EE juhtide ees ja ei üritagi olukorda muuta. See on arusaamatu ja jabur.
Ja kui te mind kui poliitikut ei usu, siis uskuge teadlasi, kes ütlevad samuti, et ainus variant on iseseisev Eesti Põlevkivi.
Sest meie kõigi eesmärk peaks ikkagi olema konkurentsivõimelise hinnaga kodumaise energiatööstuse säilitamine ja edasiarendamine.
Lembit Kaljuvee,
Riigikogu liige
Arupärimine elektri hinna tõusu kohta.
Esmaspäeval oli riigikogus arupärimine elektri hinna tõusu kohta.
Siin siis minu arupärimine Majandus- ja kommuniatsiooniminister Juhan Partsilt
Siin siis minu arupärimine Majandus- ja kommuniatsiooniminister Juhan Partsilt
Lembit Kaljuvee
Hea minister! Te rääkisite siin ja tõite rea numbreid ja arve erinevatest hinnakomponentidest ja rääkisite ka tarbijahinnaindeksist.
Aga kuidas te kommenteerite neid numbreid, et juunis 2008 oli kodutarbijahind 1 kroon 30, juunis 2010 1 kroon 61?
See on ühe tariifiga kodutarbija, kellel on kõige kallim elekter.
Kahe aastaga tõusis 24% ja sel perioodil, kus tarbijahinnaindeks ei tõusnud praktiliselt üldse.
Mul ei ole seda täpset numbrit, aga mingi alla 2% selle kahe aasta jooksul tõusis tarbijahinnaindeks,
aga 24% kahe aastaga tõusis kodutarbijahind – 1 kroon 30 pealt 1 kroon 61 peale.
Majandus- ja kommuniatsiooniminister Juhan Parts
Teate, ausalt öeldes ma ei suuda neid teie numbreid kommenteerida.
Te olete suhteliselt osavad, ma ei taha öelda sõna "manipulaatorid", aga nende numbrite erinevalt kasutajad.
Mul on siin olemas alates 2005. aastast kogu n-ö elektriarvete erinevate komponentide kujunemine.
Viimase kahe aasta jooksul on elektri tootmise hind vähenenud kuni 2 senti, võrgutasu,
võrreldes 2005. ja 2010. aastat, on enam-vähem samas suurusjärgus, 2005. aastal, see vahe on kuskil alla 2 sendi kilovatt-tunni kohta.
Põhiline tõus on toimunud siin ülevalpool, nagu ma ütlesin, elektriaktsiis, mis tuleneb Eesti liitumisest Euroopa Liiduga ühinemise lepinguga.
Elektriaktsiisi suuruse on määranud Riigikogu.
Teisisõnu, mingis suuruses elektriaktsiis peab olema, elektriaktsiisis on selge eesmärk, nii nagu erinevatel aktsiisidel,
räägime me siin alkoholi- või tubakaaktsiisist.
Kõige suurem protsentuaalne tõus võrreldes selle 2005. aastaga on taastuvenergiamaks.
Mitte midagi ei ole teha, see on kõige suurem tõus.
Kui ma täna vaatan ja kui me mõtleme muude tasude peale, kas või näiteks tootjahindade tasude peale,
siis on selge see, et me peame selleks, et tagada ka elektritoote hinna mõistlik tasu tulevikus, perspektiivis,
ja kellelegi ei tohiks olla saladus, et meil avaneb ka elektriturg, siis järelikult me peame vaatama selles osas, et siin tekiks reaalne konkurents.
Me saame tegelikult, niimoodi me tagame ka pikaajaliselt kõige õiglasema hinna.
Nii et andke mulle andeks, mul on väga keeruline kommenteerida seda teie mängu nende erinevate numbritega,
sest neid võib võtta erinevaid asju, aga ma näen neid numbreid, need on Konkurentsiameti poolt mulle ette pandud.
Mul ei ole mitte mingit põhjust kahelda, et Konkurentsiamet on kuidagi neid numbreid esitanud mingisuguses muus valguses,
kuivõrd, et saaks täpselt aru, kui palju on elektri hind ja erinevad komponendid viimasel neljal aastal muutunud.
VAATA KOGU ARUPÄRIMIST
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289822700#pk7351
10 November, 2010
Eesti Energia ja konkurents
Eesti Energia ja konkurents
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289390400
Kolmapäeval esitasin küsimuse justiitsminister Rein Langile.
Siin siin ülevaade meie vestlusest.
Lembit Kaljuvee:
Hea minister! Eelmisel nädalal avaldas ajaleht Postimees advokaadibüroo Lawin poolt koostatud analüüsi,
milles viidati asjaolule, et AS-ile Eesti Energia kuulub eelistatud juurdepääs põlevkivile ning seeläbi rikutakse konkurentsiõiguse sätteid.
Milline on teie seisukoht kirjeldatud olukorras,
kas Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid ning andnud AS-ile Eesti Energia eelistatud juurdepääsu põlevkivile?
Justiitsminister Rein Lang:
Eesti advokaadibürood suudavad toota kõikvõimalikke arvamusi ja analüüse sellise kiirusega,
et justiitsminister ka parima tahtmise juures kõiki neid lugeda ei jõua.
Nii et ma pean tunnistama, et ma ei ole seda seisukohta, õigemini,
seda analüüsi, millel selline kokkuvõte põhineb, ise isiklikult lugenud.
Küll aga ma tean seda, et maavarad on maapõueseaduse alusel Eesti Vabariigi omand ja nende kasutusse andmine eraõiguslikele isikutele
käib vastavalt seaduses kehtestatud korrale.
Minu teada seda korda põlevkivivarudele juurdepääsu andmisel Eesti Energiale rikutud ei ole.
Ja niipalju kui mul on informatsiooni tõepoolest sellesama uuringu kohta,
siis ma esialgu võin ütelda, et mulle tundub, et see ei ole mitte just kõikides punktides pädev.
Ma ei näe, et siin oleks tegemist konkurentsi kahjustava tegevusega.
Pigem võime püstitada retoorilise küsimuse,
et kas Eesti maavarade ehk Eesti rahvusliku rikkuse kasutusse andmine eraõiguslikele äriühingutele,
kas see kord vastab täna Eesti riigi huvidele, ja kui ei vasta,
siis peaks Riigikogu tõepoolest maapõueseadust hakkama muutma ühes või teises punktis.
Aga konkurentsi kahjustava tegevusega siin minu hinnangul tegemist ei ole.
Lembit Kaljuvee:
Aga kas te teate, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on antud teemat menetlenud või ei ole?
Justiitsminister Rein Lang:
Mul ei ole küll mingit aimu selle kohta, mida kallis kolleeg Juhan Parts selle analüüsiga on teinud.
Aga me peame ühte asja silmas pidama. Meil on olemas selline riiklik institutsioon nagu Konkurentsiamet,
kes peab jälgima seda, et peetaks kinni konkurentsiseadusest.
See on üpris üksikasjalik seadus ja kui te küsite seda, kas see seadus on ajakohane, siis minu arvates on küll.
Eesti õigusruumis konkurentsiõiguse seisukohast auke ei peaks olema.
Mis aga puutub veel üks kord riigi vara ehk maapõues sisalduvate maavarade kasutusse andmisse
ja näiteks ka keskkonnatasude osas, sh ka siis põlevkivile laienevate keskkonnatasude osas, ma arvan,
et siin on nii poliitilise debati ruumi kui ka uute otsuste ruumi küll ja küll.
Lembit Kaljuvee:
Ma tahaksin küsida sellisest aspektist, et tegelikult seal oli räägitud väga suurtest trahvisummadest.
Mina ei ole jurist, aga inimesena, kes seal asjade sees on olnud ja kes käib väga tihti ja näeb,
mis seal toimub, mulle tundub, et rikutakse neid reegleid.
See oht trahvi saada on ja mul oleks ühtepidi palve, et sellesse tõsiselt suhtutaks.
Küsimus oleks selline: kas sellisel puhul võib tõesti rääkida miljardist ?
Justiitsminister Rein Lang:
Vaadake nüüd, selle Postimehega on niisugune lugu, et kui te jagate kahega ja lahutate viis, saate ikka veel poolega petta.
Ei maksa teha poliitikul järeldusi ühe või teise üsna rumalavõitu ajakirjaniku väidete alusel.
Esiteks, Eesti Energiat ei ähvarda nüüd küll mitte mingisugune trahv.
Kui me räägime sellest, et näiteks Eesti riik on jätnud midagi tegemata Euroopa õiguse rakendamisel,
siis saab rikkumismenetlust Euroopa Komisjon algatada ikkagi Eesti riigi suhtes, mitte eraõigusliku Eesti Energia suhtes.
Nii et mina ei näe küll kuskil seda kohta, et ootamatult võiks Eesti Energiale kui äriühingule ilmuda kuskilt lambist 70 miljardi kroonine nõue.
Seda kindlasti mitte! Sinu esimeses lause pooles ma nagu tajusin, et ka sina oled valmis tunnistama, et maavarade kasutusele andmisel,
näiteks põlevkivi kaevandamise õiguste andmisel rikutatakse mingisuguseid konkurentsireegleid.
Ma oleksin selle väite suhtes küll natuke ettevaatlik.
Kõik eraõiguslikud isikud on ju võrdsetes tingimustes nende maavarade kättesaamise osas.
Iseasi on see, et kas näiteks keskkonnatasud on üldse piisavad.
Kas need maksud põlevkivile on adekvaatsed või on nad liiga madalad? Selle üle võiks küll vaielda.
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289390400
Kolmapäeval esitasin küsimuse justiitsminister Rein Langile.
Siin siin ülevaade meie vestlusest.
Lembit Kaljuvee:
Hea minister! Eelmisel nädalal avaldas ajaleht Postimees advokaadibüroo Lawin poolt koostatud analüüsi,
milles viidati asjaolule, et AS-ile Eesti Energia kuulub eelistatud juurdepääs põlevkivile ning seeläbi rikutakse konkurentsiõiguse sätteid.
Milline on teie seisukoht kirjeldatud olukorras,
kas Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid ning andnud AS-ile Eesti Energia eelistatud juurdepääsu põlevkivile?
Justiitsminister Rein Lang:
Eesti advokaadibürood suudavad toota kõikvõimalikke arvamusi ja analüüse sellise kiirusega,
et justiitsminister ka parima tahtmise juures kõiki neid lugeda ei jõua.
Nii et ma pean tunnistama, et ma ei ole seda seisukohta, õigemini,
seda analüüsi, millel selline kokkuvõte põhineb, ise isiklikult lugenud.
Küll aga ma tean seda, et maavarad on maapõueseaduse alusel Eesti Vabariigi omand ja nende kasutusse andmine eraõiguslikele isikutele
käib vastavalt seaduses kehtestatud korrale.
Minu teada seda korda põlevkivivarudele juurdepääsu andmisel Eesti Energiale rikutud ei ole.
Ja niipalju kui mul on informatsiooni tõepoolest sellesama uuringu kohta,
siis ma esialgu võin ütelda, et mulle tundub, et see ei ole mitte just kõikides punktides pädev.
Ma ei näe, et siin oleks tegemist konkurentsi kahjustava tegevusega.
Pigem võime püstitada retoorilise küsimuse,
et kas Eesti maavarade ehk Eesti rahvusliku rikkuse kasutusse andmine eraõiguslikele äriühingutele,
kas see kord vastab täna Eesti riigi huvidele, ja kui ei vasta,
siis peaks Riigikogu tõepoolest maapõueseadust hakkama muutma ühes või teises punktis.
Aga konkurentsi kahjustava tegevusega siin minu hinnangul tegemist ei ole.
Lembit Kaljuvee:
Aga kas te teate, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on antud teemat menetlenud või ei ole?
Justiitsminister Rein Lang:
Mul ei ole küll mingit aimu selle kohta, mida kallis kolleeg Juhan Parts selle analüüsiga on teinud.
Aga me peame ühte asja silmas pidama. Meil on olemas selline riiklik institutsioon nagu Konkurentsiamet,
kes peab jälgima seda, et peetaks kinni konkurentsiseadusest.
See on üpris üksikasjalik seadus ja kui te küsite seda, kas see seadus on ajakohane, siis minu arvates on küll.
Eesti õigusruumis konkurentsiõiguse seisukohast auke ei peaks olema.
Mis aga puutub veel üks kord riigi vara ehk maapõues sisalduvate maavarade kasutusse andmisse
ja näiteks ka keskkonnatasude osas, sh ka siis põlevkivile laienevate keskkonnatasude osas, ma arvan,
et siin on nii poliitilise debati ruumi kui ka uute otsuste ruumi küll ja küll.
Lembit Kaljuvee:
Ma tahaksin küsida sellisest aspektist, et tegelikult seal oli räägitud väga suurtest trahvisummadest.
Mina ei ole jurist, aga inimesena, kes seal asjade sees on olnud ja kes käib väga tihti ja näeb,
mis seal toimub, mulle tundub, et rikutakse neid reegleid.
See oht trahvi saada on ja mul oleks ühtepidi palve, et sellesse tõsiselt suhtutaks.
Küsimus oleks selline: kas sellisel puhul võib tõesti rääkida miljardist ?
Justiitsminister Rein Lang:
Vaadake nüüd, selle Postimehega on niisugune lugu, et kui te jagate kahega ja lahutate viis, saate ikka veel poolega petta.
Ei maksa teha poliitikul järeldusi ühe või teise üsna rumalavõitu ajakirjaniku väidete alusel.
Esiteks, Eesti Energiat ei ähvarda nüüd küll mitte mingisugune trahv.
Kui me räägime sellest, et näiteks Eesti riik on jätnud midagi tegemata Euroopa õiguse rakendamisel,
siis saab rikkumismenetlust Euroopa Komisjon algatada ikkagi Eesti riigi suhtes, mitte eraõigusliku Eesti Energia suhtes.
Nii et mina ei näe küll kuskil seda kohta, et ootamatult võiks Eesti Energiale kui äriühingule ilmuda kuskilt lambist 70 miljardi kroonine nõue.
Seda kindlasti mitte! Sinu esimeses lause pooles ma nagu tajusin, et ka sina oled valmis tunnistama, et maavarade kasutusele andmisel,
näiteks põlevkivi kaevandamise õiguste andmisel rikutatakse mingisuguseid konkurentsireegleid.
Ma oleksin selle väite suhtes küll natuke ettevaatlik.
Kõik eraõiguslikud isikud on ju võrdsetes tingimustes nende maavarade kättesaamise osas.
Iseasi on see, et kas näiteks keskkonnatasud on üldse piisavad.
Kas need maksud põlevkivile on adekvaatsed või on nad liiga madalad? Selle üle võiks küll vaielda.
Subscribe to:
Posts (Atom)